Tüütult sageli ...

Mäletan aastatetagust telesaadet, kus tehti intervjuud paljulapselise perega ning peamiselt muidugi räägiti rahalistest raskustest. Ühes kaadris oli näha taustal suitsu tõmbav pereisa.
Mina olen ka kahjuks suitsumees. Selline keskmine, peaaegu pakk sigarette kulub päevas. Seega ka tean, mis see maksma läheb - keskmine suitsetaja kulutab sellele absoluutselt ebatarvilikule tegevusele ümmarguselt 3 eurot päevas. See teeb üle 1000 euro aastas. Ja see on vaid üks mittevajaliku kulutuse näide.
Lisame siia alkoholi, kõikvõimalikud hobid, reisimised, moekad rõivad jne.
Elu koosneb laias laastus kahte sorti tegevustest ja kulutustest. Ühed on need, mis tõepoolest eluks vajalikud (söök, kehakate, peavari jm). Teised on puhtalt iseendale rõõmu valmistamiseks. Ja see on igati loomulik - elust ju tulebki rõõmu tunda. Ning siin tuleb mängu meie kõigi eelistuste ja valikute teema.
Maailmas on vaid näpuotsatäis inimesi, kes saavad endale lubada KÕIKE, mida raha eest saab. Meie, ülejäänud, peame igapäevaselt valima, mida ostame ja mida jätame ostmata. Ning selle valiku teeme vastavalt oma eelistustele, ehk siis ostame selle, mida tahame rohkem. Ja jätame ostmata selle, mida ihaldame pisut vähem. See peaks olema meile kõigile tuttav ja paljukordselt läbielatud olukord.
Ostan uued püksid - järelikult jäävad kingad ostmata.
Lähen teatrisse - järelikult jääb kontserdil käimata.
Soetan uue auto - järelikult jääb paar kauget turismireisi tegemata.
Ja nii lõputult, igapäevaselt. Oleme vist sellega nii harjunud, et enam ei mõtlegi oma valikute olemusele ja tagamaadele. Aga äkki peaks?
Mul (nagu meil kõigil) on jäänud palju suuremaid ja väiksemaid asju ostmata või tegemata. Justkui seepärast, et raha ei ole. Kuid tegelikult sellepärast, et olenud kulutanud raha millelegi muule, mis on tundunud huvitavam, olulisem, lõbupakkuvam, nauditavam. See on olnud MINU suveräänne valik. Ma ei saa kuidagi näidata näpuga kellegi teise peale või nuriseda millegi muu, kui vaid iseenda valikute üle.
Kui ma oleksin 20 aasta eest loobunud suitsetamisest ning igakuiselt suitsuraha kõrvale pannud, siis mõtleksin praegu mõnusa õhinaga, mida kõike selle 20 tuhandega teha võiks. Jah, oleks. Aga vat ei teinud nii.
Sellesse teise kulutuste kategooriasse (mis on vaid rõõmu pakkumiseks) kuuluvad ka kõikvõimalikud lemmikloomad. Ei ole meil ju peaaegu kellelgi otseselt VAJA papagoid või merisiga või kiisut või kutsut. Kõik nad on meile ainult rõõmu tegemiseks. Seega, et ma saaksin endale lubada mõne sellise lemmiku soetamist, pean ma seda tahtma ROHKEM kui moodsaid riideid või puhkust Türgis või head napsu või uut autot või mööbli renoveerimist või eineid restoranis või kohvi sigaretiga või ... või mida iganes muud.
Kui mul jääb minu unelmate Vene hurt ostmata seetõttu, et raha kulus uue köögitehnika peale, siis on ometi kõik korras. Ma ju sain selle, MIDA MA TAHTSIN ROHKEM. Ei ole vähimat põhjust nurisemiseks. Kui aga hurt on minu soovide reas kõrgeimal kohal, siis lepin vana köögitehnikaga ja kulutan raha koerale. Just nii lihtne see ju ongi.

Kui mulle tuleb rahapuudusest rääkima perekond, kus EI suitsetata, EI tarbita alkoholi, EI käida reisimas, EI vahetata aeg-ajalt rõivaid moodsamate vastu, EI tegelda mingite hobidega ja üleüldse EI kulutata midagi millelegi, mida otseselt EI OLE VAJA - siis selle pere murest saan ma aru. Ja tunnen kaasa.
Tõenäoliselt on ka selliseid peresid olemas, mina lihtsalt ei ole nendega kokku puutunud. Kuidas on SINUGA, kes Sa ei jaksa tõukoera osta? Kas SINA kuulud sellisesse perre?

Kui tulla tagasi loo alguses kirjeldatud telesaate juurde ja mõelda neist lastest, kellele vanemad ei saanud kommi võimaldada rohkem, kui vaid pisut jõuludeks - siis kui palju ja mida oleks lastele saanud igakuiselt 100 euro eest, kui issi ei oleks seda raha kulutanud suitsudele?
Kui Sa objektiivselt ei ole absoluutselt rahatu, vaid siiski kasvõi vahetevahel kulutad millelegi, mida Sulle eluliselt tarvis ei ole ning ometi jääb Sul tõukoer hinna pärast ostmata, siis tunnista endale, et Sa lihtsalt tahad midagi muud rohkem, kui koera. Ja selles ei ole midagi halba ega veidrat. Meie eelistused ongi erinevad ja meie prioriteetide järjekorrad samuti.

Läbi aastate on meil olnud üsna mitu juhust, kui kutsikahuvilised on käinud külas ja lõpuks on asi katki jäänud just "kõrge" hinna pärast. Samas on neist nii mõnigi sõitnud meile väravasse meie Berlingost ühe nulli jagu pikemat hinnanumbrit kandva autoga. :) Selline on olnud nende valik. Ja mina ei pane seda neile sugugi pahaks.

Kokkuvõtteks - reeglina tähendab tõukoera mitteostmine raha pärast siiski seda, et inimene EI TAHA seda piisavalt ning ei ole selle nimel nõus muudest rõõmudest loobuma. Ja sellisel juhul - vabandan - ei ole talle igaks juhuks lemmiklooma vajagi.
Sest kui koera ostmine on ühekordne kulutus, siis koera PIDAMINE tähendab tema nimel paljudest asjadest loobumist mitmete aastate jooksul ja pidevalt.
Paljude kasvatajate jaoks (kellele koerad ei ole äri) on suhteliselt tuntava summa küsimisel kutsika eest just see peamine eesmärk – see annab kindlustunde, et uus omanik tahab koera piisavalt palju ning on valmis selle nimel ka millestki loobuma. See loob usaldusväärse aluse eluks koos koeraga pikkade aastate jooksul.

Teksti autor Tali Group